Probleem:
Põlevkivi allmaakaevandamise üheks tagajärjeks on kvaasistabiilsete alade teke, mille tõttu võivad tekkida ootamatud varingud kambriplokkides ning vajumid maapinnal. Eeskätt tuleb ettevaatlik olla ehitiste püstitamisel altkaevandatud alale ning püüda tagada olemasolevate rajatiste püsivus.
Teiseks probleemiks on maavara kaod kaevandamisel. Kaevanduse sügavuse suurenedes suureneb ka mäerõhk ja seetõttu peavad tervikud olema tugevamad. Samal ajal ei tohiks niigi suuri kadusid veelgi rohkendada.
Töö sisu:
Selgitada välja erinevate altkaevandatud alade varisemisohtlikkus ning anda soovitusi maa stabiilsuse suurendamiseks ja põlevkivikadude vähendamiseks tulevikus. Selleks tuleb evitada tootmisse uusi kaevandamismeetodeid. Näiteks on teada, kuivõrd palju nõrgendavad lõhkamistööd tervikute vastupidavust. Seetõttu oleks ehk otstarbekas üle minna kombainkaevandamisele. Kuid enne tuleks uurida kõiki võimalikke aspekte, eeskätt majanduslikku tasuvust. Igati mõistlik oleks kasutada kaevandustes tagasitäitmist, mis väldib maavara kadusid ning aitab realiseerida seni kasutult seisvaid aheraine- ja tuhamägesid.
Tulemus:
Täpsustatud altkaevandatud alade prognooskaart. Tehistervikute optimaalsete parameetrite väljatöötamine.
Doktoritöö on seotud: ETF Grant No. 8123 „Täitmine ja jääkide (jäätmete) haldamine Eesti põlevkivitööstuses.“
http://mi.ttu.ee/doktorandid/
